J. Barbarus "Geomeetriline inimene"

AUTOPORTREE
Inimese hing on keeruline ja sügava sisuga ning inimese välimine pool on allutatud geomeetrilistele reeglitele. Inimese sisemine keerukus ilmneb, tuleb välja tema näojoonte geomeetrias ja korrapärasuses.

PERPENDIKULAARNE
Barbarus sõnastab oma ellusuhtumist millegi ristumisega, tema nägemus maailmast justkui ristub kõige muu välise ja füüsilisega. Maailm tema ümber on kui geomeetriliste kujundite kogum, tema silmanägemine ristub sellega.
Minu vaade on perpendikulaarne ymbrusele hulktahulisele, paljupinna- lisele,

HORIZONTAALNE

SIRGJOONELINE

YRGELEMENDID
Võrldeb maailma kui geomeetriliste vormide kogu, ehk et maailm oli alguses sisutühi ja hingetu, ümbritsetud kindla piirjoone ja vormiga.








Kubism - Kubistid loobusid kehtivast kolmemõõtmelisuse reeglist. Primitiivskulptuuridelt õpiti vormide lihtsustamist ning püüdu näidata, mida mingist objektist teatakse, mitte seda, mis temast mingist kindlast vaatepunktist näha on./.../säilitab mingil määral loodusliku motiivi, kuid nende ainetering on piiratud – majad, puud, natüürmordid nõude, muusikariistade jms., millel oli küllalt kindel geomeetriline vorm. /.../

pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kubistid hakkisid maali tükkideks, et „...saada ehituskive, millest püstitatakse uus ehitis – pilt“ (Picasso).

Tähelepanu keskendus vormide ja masside kombineerimisele. Peale lihtsustamise ja tükeldamise rakendati veel objekti erinevate vaadete üheaegset kujutamist.


August Anni "Geomeetrilisest inimesest"

jõuab Barbaruski mingi moraalse "uuestisünnini" ja püüab Tarapiita–aegses neljandas kogus, "Vahekorrad", otse süstemaatiliselt kindlaks määrata, "välja laulda" kõik oma suhted olevikuga, tulevikuga, oma isikuga, sotsiaal-eluga ja selle "kodanlise elemendiga", isamaaga, naisega jne.

F.Tuglas "Vabadus ja surm"

1. Analüüsi novelli pealkirja seost sisuga.
Rannus tundis, et talle on tehtud vanglakaristusega ülekohut ning otsustab põgeneda. Vabaduse lähenedes kasvas järjest soov ning himu selle järgi. Samas kasvas ka väsimus, näljatunne ning hirm vahele jääda. Kuid ta ei saanud kunagi lõplikult vabaks – Rannus oli põgenemisest liiga kurnatud ja räsitud ning elu viimastel sekunditel oli ta päris hullunud. Pärast pikaajalist trellide saagimist murdis Rannus lõpuks vabadusse ning märganud kerjust, kel oli käes leib, sööstis otsemaid kerjuse juurde ning võttis leiva. Kulutades oma viimase jõuraasu leiva varastamisele, langes Rannus järsust pingutusest surnult maha.
2. Kirjelda, mida nägi Rannus viirastustes.
Ta nägi mälestusi oma vargustest - kuidas ta varastas lambaid, kuidas tal laadal sõrmed maha raiuti, kuna teda peeti alatuks taskuvargaks ja seda, kuidas ta varastas hobuse.
3. Arutle selle üle, kas Rannus jõudis tegelikult vabaduseni?
Alguses ei näinud Rannus surmas vabadust, ta tahtis vaid füüsiliselt vabaks saada. Siiski vabadus ei tulnud talle kergelt. Ta tundis põgenemise käigus hirmu. Samuti tohutut nälga, mille kõige tõttu oli ta nii kurnatud, et nägi viirastusi ja oli täiesti jõuetu. Vabadus aga lähemale ei tulnud. Seejärel hakkas Rannus mõtlema surmale ja hakkas vaikselt vabadusest loobuma. Lõpuks kui ta kurnatusest hinge heitis, oli see ilmselt talle parim lahendus. Seega ta tegelikult jõudis vabadusse.
4. Kirjelda Rannuse põgenemise miljööd.
Ta jõudis pika põgenemiskäigu lõpuks pimedasse ja kõledasse keldrisse ning tema viimaseks takistuseks vabaduse eest olid raudtrellid. Temast mõne meetri kaugusel magas vangivalvur ning eemal nägi Rannus vabadust - keldri seina ülaosas oli avaus, mille kaudu oli Rannusel võimalik näha inimesi kõndimas ja oma elu elamas. Sellel hetkel oli Rannuse ainukeseks elu eesmärgiks pääseda nende inimeste keskele ning selleks hakkas ta raudtrelle viilima. Ta nägi nende kallal vaeva mitu päeva, kuni lõpuks vabanes...

F.Tuglas "Poeet ja idioot"

• Ja nüüd tean ma, et kõik, mis on minus, on pärit temalt, temas mina elan ja temas mina suren.

• Ta pole kollektiivne, vaid individuaalne nähtus. Talle on küllalt ainult meeleolust. Mitte kristlikku usutunnistust, vaid kuratlikku hardust!
  

• Temale, keda on peetud vaenu ja vale isaks, on kõige vähem saand osaks armastust ning õiglust. Võib-olla oli Kopral siin kohal õigus, sest Kuradisse suhtutakse eelarvamusega, suhtutakse nii, nagu on temasse suhtunud kõik teised - et ta on õel ja halb, et ta ei taha muud kui kõigile halba teha ja ehk ei mõista inimesed et halba ei tee mitte Kurat, vaid inimesed ise. Nii võib seletada ka üleval pool toodut lauset, et Kurat elab meis kõigis, ta pole kindlate piirjoontega füüsiline olevus.
  

• Millistesse vastikutesse asjadesse on kistud Kuradit, milles kõiges on teda süüdistet! Teda on kasutet kõige närusemate patukeste vabandamiseks. Ta on säälgi pidand olema süüdlane, kus pole kedagi süüdlast pääle armetu inimese enese. Nagu huvitaks Kuradit tõesti igaüht kiusata! Oh ei, inimene pakub talle üldiselt õieti vähe huvitust. Tal on enesega küllaltki tegemist. Tal on selleks liig hää maitse, et joosta iga pahelise järele.

• Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta ei takista kellegi fantaasiat. Ta alistub sellele kui inimlikule nõrkusele. Ta ei kaitse armukadedalt oma olemuse vorme. Ta lepib selle vormiga, mida suudab talle anda igaühe fantaasia. Kui see tõesti nii on, siis olen sellega nõus, sest inimene tahab pigem olla vaimselt ja füüsiliselt vaba - uskuda seda, mida tahab, ning mitte olla olukorras, kus talle surutakse peale mingit kindlalt uskumust nii, nagu on siin kirjeldatud Jumala tegevust. Kurat aga mõistab inimese nõrkust ning ei karista teda selle eest.
  

• Ta on armulik ja pikameelne.

• Ta ei tungi enese isikuga pääle. Ta ootab kannatlikult. Ta ei janune avalikku austust.

• Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal.

• Ta ei hooli õnnelikest, vooruslikest ja häist. Oh, need saavad tematagi läbi. Kuid ta mõistab nii hästi koormatuid ja tagakiusatuid. Sest ka tema on pidand kandma sedasama saatust.

August Gailit "Purpurne surm"

Kapten Roode iseloomu vastand:

pikk
peenike
pahatahtlik
rahulik ja malbe (juhul kui talle tehti ülekohut)
uskus jumalasse
viisaka kõnepruugiga
ei huvitunud romantikast
ei tundnud armastust naiste vastu kuid austas neid külmalt ja ilma erilise tundeta

Naise tüübid:

* on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.
Salapärane, sõltumatu ja iseseisev naine. Võrgutaja ja vaikne pealtvaataja, ei osale ise aktiivselt milleski, mis ei paku talle huvi. Teab, mida tahab. - nagu ämblikud!

On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.
Naine, kes on pigem tallaaulune kui iseseisev indiviid. Ei oska elult midagi tahta, sest talle on peale surutud töö ja kohustused. Ei hooli materiaalsest kasust vaid hingelisest armastusest. -hingelt orjad

On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.
Pealiskaudsesd ja sisutühja eluga naised, pidutsejad ja elunautijad. Räägivad liiga palju ja ei mõtle tõenäoliselt kõike seda tõsiselt, nt tunnete väljendamises. -beibed, mimmud.

On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse.
Naised, kes on oma meestesse sügavalt armunud ja unustavad iseennast tahaplaanile. Tõsised töötegijad. Aktsepteerivad oma mehi sellistena, nagu nad on. -kodukana

On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi.
Kasuahned naised. Huvituvad kirjandusest. Lastele halvaks eeskujuks. - pokkerinaised

On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.
Emod, metallistid, gooti naised


Ning on mehi, kes sündinud armastuse ja hoole all, kuid sellegipoolest rangete vanemate peres. Nad ei pruugi olla puhtviielised õpilased kooliajal, kuid saavad elus hakkama kõigega. Nad on aktiivsed ja kiire mõtlemisega inimesed, kes leiavad lahenduse igas olukorras. Need mehed on naiste lemmikud - seltskonna hinged. Nad on truud ja austusväärsed kõigi vastu, kuid vaenlastega lahendavad konfliktid alati nii, et vimma ei jääks. Edukad ja julged mehed, kes saavad iseseisvalt hakkama kõikide probleemidega.



Jumalikkus- kõik see, mis olid maa peal enne inimese teket ehk see, mida inimene pole loonud. Puhas ja värske loodus ning rikkumata maailm.
Kuratlikkus - kõik see, mis ülaltoodut reostab või saastab, seda rikub või hävitab. Kogu inimene loodud materiaalne osa maailmast, mis mingil moel vaatepilti räpaseks muudab, on kuratlik.

Albert Kivikas "Jaanipäev"

1) Peremehe/perenaise ootused, väärtused, kohustused jne.
2)Milliseid sarnasusi/erinevusi leiad peresuhetes võrreldes tänapäevaga?
3)Kuivõrd ühiskondlikud muutused mõjutavad perekondlikke suhteid?

1) Peremehe kohustus oli kaitsta oma pere au ja uhkust, see tähendab järelkasv pidi riietuma poeriietesse, mitte oma enda villastesse riietesse ning pojad pidid käima ülikoolis.
Perenaine oli aga kui ori, teda kiusati ja tehti maha algusest peale (tema ämma ja äi poolt) ja teda ei võetud omaks. Talle heideti ette, et ta on vaid kirikurott, kes elab oma mehe arvelt. Kuigi perenaine aeg-ajalt kahetses Saare tallu tulekut, ei kandnud ta vimma oma mehe vastu - ta andestas kõik. Perenaine oli kogu oma elu teinud talus tööd ning ei saanud erilise armastuse osaliseks. Kuid nüüd, kus ta on suremas, leiab ta, et ta lapsed vajaksid tema kui kogenud ema abi edaspidises elus, olgu see siis õpingutes või milleski muus ning samuti tahab ta n-ö kaitsa lapsi peremehe eest, sest too ei pakuks lastele piisavalt armastust ja hoolt.

2) Arvan, et võrreldes tolle ajaga on kindlasti usaldus ja usk oma järeltulijatesse kasvanud. Tänapäeva noored on iseseisvamad ja suudavad teha mõistlikke otsuseid ilma, et seda nende eest tuleks teha. Nende otsuste seas pean muuseas silmas ka valikuid elu ees, näiteks hariduse vallas - tänapäeval on suhteliselt haruldane nähtus, kus lapsed peavad käima vanemate ette öeldud eluteed pidi. Ülikool ei ole kellelegi kohustuslik ja ma usun et ka vanemad on sellest teadlikud ja austavad oma laste endi vabu valikuid. Rääkides mehe ja naise vahelistest suhetest, siis "naine kui ori" on suhteliselt ajalooline mõiste ning on tänapäeval samuti haruldane. Peres on austus nii mehel kui naisel.
Sarnasustest võib välja tuua näiteks vanemate mõtisklused laste suureks saamisest; see, kuidas nad muretsevad, kas lapsed saavad iseseisvana hakkama jne.

3) Ühiskondlikud muutused võivad päris tugevalt mõjutada pereelu, näiteks kui tol ajal olid käed-jalad tööd täis, siis tänapäeval on olemas igasugused masinad, mis selle töö ise ära teevad.

Henrik Visnapuu A.Kivikase "Jaanipäevast":

1) Visnapuu arusaam teoses peremehe rollist:
Isegi patriarkaalne peremees kuulub sellele ning see peremees toimib vaid selle talu, kui seesuguse, võimul ning volil, pimesi päi, alateadlikult ning karmilt, traditsioonipäraselt ning eksimatult.
Kuid uue ühiskondliku korra ning kultuuriga hakkab ka suur türanniline muhenemine talus. Ta muheneb just temas eneses peituvate talu au traditsioonide pärast; kuid need traditsioonid on oma aja ära eland ning puutudes kokku uute ühiskondlikkude nõuetega viivad need seesmised äraeland jõud talu degenereerumisele, ühtlasi ka sugukonna.
Nagu eelpool öeld, on sarnase mulgi majoraattalu peremees vaid talu volituste kandja, on talu sümbool. Käesolevas romaanis on seda Peet, see kinnine, iseteadlik, auväärt, instinktipäraselt tark eraldet indiviid, kel pole iialgi tarvis teiste nõu ega abi, keda austavad ning kardavad teised, nagu ta talugi; see on tasakaalukas tüüp, karm ja halastamatu nagu talugi, kes toimib alateadlikult, traditsioonipäraselt, ilma et ta oleks omast isikust enesele küsimust teind; see polegi õieti end tunnetand isik.

2) Visnapuu arvamus teosest:
*Ta leiab, et teose ühtlasti nõrkus ja tugevus on see, et romaan keskendub peremehe psühholoogilisele joonele ning tema mõtisklustele, mis jätab mõneti varju romaani teised tegevusliinid.
*Toob välja ka selle, et asunikke kirjeldav osa on liiga detailne ja romaan on lohakalt viimistletud.
*Peategelane on huvitavalt välja kujutatud.
*Romaani üksikud episoodid ole küllalt kindlas ühenduses üksteisega


Albert Kivikas jääb mulle meelde kui...
sügavalt detaile kirjeldav inimene!

Kui mina oleksin režissöör, siis valiksin alusteoseks "Jaanipäeva" ning sealt stseeni, kus perenaine on surivoodil ja mõtleb oma elu üle järele. Ma tooksin selles stseenis välja tema erilise traagika ja prooviksin panna vaatajat võimalikult perenaise olukorda nii, et vaatajal oleks perenaisest lausa kahju. Ma kujutaks perenaist üksi, voodis lebamas ja valudes piinlemas ning tooksin ekraanile iga mälestuse kohta klipi mõnest olukorrast - see, kuidas ta juba noorest naisest saati on olnud talus tööori, kuidas tema hoole ja armastusega tehtud tööd ei hinnatud ning kuidas tema äi ja ämm teda pidevalt mõnitasid. Eelkõige oleks eesmärk luua pilt perenaisest kui südames head kuid kannatavat naist, keda mõistavad vähesed.

Maha lüüriline šokolaad!

Manifest - riigijuhi avalik pöördumine rahva poole (poliitilise sisuga).

Nukker peni - H e n r i k V i s n a p u u, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega! See vanaemalik muusa on ikkagi ja ainult shokolaad! On ülim aeg loobuda mängust ja Issandast. Sest kärvand on see Issand ja surnud Kristus, Jumala tall, kelle poole palvetad asjata kallil ajal. Ära tardu traagilisse poosi tema tühja palge ette, aita iseennast inimene! Ära tee ripatspiitsa shesti olematuse poole! Enam aja julmust, jõhkrust, kiirust, ruttu ja tormamist! Enam otsustust isikusse, mis sul kahe ääretuse vahel kõrgub siia sinna, kui lest tormides. Maapind kanna alla, selg sirgeks, lõug püsti! Ära ole nutunaine, kes ahastab tilga vere pärast! Sest maksab ainult see, mis on rõõsa verega lunastet, püsima ainult see, mis tulega ja surmaga ostet! Enam e l u, mitte ainult nuttu, enam paatost, mitte ainult musta ahastust! Kui kogu maailm kisendab, näita teed, mis viib välja ääretumast ahastuse merest; kui maailm ja elav liha karjub meeleheites, ulata talle kätte lohutuste õlekõrs! Kui sa seda ei jõua, ära nimeta end prohvetiks, ära tee prohvetlikku poosi, kui sinus ei ole prohveti tuld ja needust! Ära mängi selle raske nimega, kui sus endas on paatoseta nutt ja sireli-sireli! Võta kulmult poosimonookel ja ava omad laud nägema kõike lihase silmaga! Välja enesest, esemete keskelle!
Maha poos!


Henrik Visnapuu - ära lase ennast juhtida Jumalal, vaid otsusta enda eest ise ja tee oma valikud. Jumal ei ole see, kelle poole peaks pöörduma raskel ajal ning Jumalast sõltuma jääda oleks äärmiselt vale. Ole tugev ja kahe jalaga maa peal ning näe elu oma silmade läbi.


Albert Kivikas tahab üldiselt öelda kirjanikele, et nad ei looks kirjandust n-ö šokolaadi põhimõttel, s.t et nad ei kirjutaks suvalist ja umbkaudset kirjandust, vaid pakuks lugejaile konkreetset ja tugevat loomingut. Ta ei salli, kui hoitakse kinni minevikust selle asemel, et vaadata tulevikku. Samuti taunib Kivikas müütide ja fantaasialugude loomist. Tema põhimõtteks on, et maailma tuleks näha läbi oma silmade, mitte hoida kinni Jumalast ja tema tahtest.

Kirjandus peaks olema midagi muud kui müüt ja fantaasia

Mina arvan, et kirjanduse oluline osa on kahtemata lisaks realistlikule suunale ka müüdid ja fantaasiad. Kuid sellegipoolest muutuks kirjandus igavaks, kui see oleks täidetud vaid väljamõeldud lugude ja fantaasiaküllaste jutustustega (kuigi nii mõnegi inimese jaoks on kirjandus n-ö põgenemine reaalsusest). See poleks enam kirjandus, kui raamatupoe lettidelt vaataks vastu vaid "Sõrmuste isand" ja muud, küll hästi müüvad, kuid siiski fantaasiapõhised teosed. Sellist olukorda võiks nimetada laste meelelahutuseks. Usun, et kirjanduslikud teemad peaksid kindlasti olema veel ajalugu, ühiskondlikud probleemid ja olukorrad (rassism, terror...), psühholoogia ja teadus. Need on teemad, mis harivad ja mis kõige tähtsam - arutlevad tänapäeva maailma probleemide üle ja leiavad ka lahendusi. Sest mis seal salata: maailm on täis ebavõrdsust ja problemaatilisi seiku, ning vaid müüdid sellist olukorda kaugeltki ei paranda.

Fr.Tuglase arvamus

Tuglas arvab, et "Lendavad sead" on huvitav, lopsakasõnaline ja fantaasiarikas fraaside kogu. Ta peab Kivikat andekaks, värskeks suunaks vaeses proosas. Tuglase tsitaat "Lendavate sigade" kommentaariks:

"Kas pole see kaunis kirjanduslik vinjett, täis rõõska, noort värsket luulet, mis puhtana loomisnebuloosast koorub? Mis leiaksite ta kõrvale ilma suurema otsimiseta Eesti lobisevas, paljusõnalises ja tühises laastukirjanduses?"

Albert Kivikas ja "Lendavad sead"

A. Kivikas - proosakirjanik. Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga.

Kujundus "Lendaval seal":

Kokkuvõte ERNI kursusest

Perioodi algul kirjutasin:
Ennustan, et 20ndate aastate kirjanduse teemad olid..

*...maailmasõda ning selle tagajärjed ja võimalikud tuleviku väljavaated

*...armastus (klassika)
*...turumajanduse ja kunstiloome kokkusobitamine
Nüüd olen aru saanud, et...:
20ndate kirjandus rääkis kõigest muust kui ülalmainitutest. Kuigi maailmasõja teema tuli aeg-ajalt sisse, varieerusid 20ndate alguse kirjanduse teemad siiski muudel maadel. Palju tuli teemaks kahekümnendate aastate NAINE ning tema elu ja kohustused. Samuti oli üheks teemaks EESTI KIRJANDUSE SEISUAEG, kus loodi rohkem kollast ajakirjandust kui ajaloolist ja auväärset kirjandust.
Lisaks nendele oli oluliseks teemaks ka MAAELU ja peremehe/perenaise elu talus. Tänu paralleelselt jooksvale teisele kirjanduskursusele, kus lugesime muuseas "Tõe ja õiguse" esimest osa, sain üsna selge pildi tolle aja talu elust ning kuidas on perekonna omavahelised suhted muutunud võrreldes tänapäevaga.
Üheks teemaks oli ka KURATLIKKUS JA JUMALIKKUS, mille kohta lugesime paar teksti ja kirjutasime essee, seega sain taas ühe teema enda jaoks selgemaks teha.

Kultuuriministri vastus Adsonile:

Tere Arthur Adson

Pean väga lugu teie arvamusloost seoses kultuuri edendamisega ning olen sellele sügavalt järele mõelnud. Teie kirjutises on väga julgeid ja väljavaatlikke seisukohti, mis kõik seisavad kindlalt selle eest, et kultuurielu Eestis areneks. Küll aga peab tõdema, et nii mõnedki teie poolt toodud ettepanekud on absurdsed ja ebavajalikud ning jätavad mulje, justkui sooviksite te kehtestada Eestile meelelahutusliku vabaduse tsensuuri. Kõik peaks olema rangelt teaduslik ja hariv, ruumi ei jäeta isegi spordivõistluste toetusele. Mul tekib küsimus, kas selline teguviis tingimata soodustab kultuuri arengut või süvendab see hoopis rahva masendust? Arvan, et teie soovitusi peaks tingimata hoolikalt üle vaatama ning kahtlemata tuleks nendega arvestada, kuid ma ei usu, et kõiki teie poolt välja toodud teguviise rangelt rakendatakse.

Tervitades,
Kultuuriminister

Artur Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks

* TOLL: Tuleks kaitsta kunste n-ö pahade võistlejate eest, kes kogu turu hõivavad. Nt panna kinni meelelahutuslikud kinod ning alles jätta vaid teaduslikud, haridust andvad kinod. Tuleks keelata tsirkused ja muud "tingeltangelid".
*Mitte teha maksuta reklaami "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele
*Mitte tuua näitlejatruppi sisse välismaalt
*Ajaviitelised ettevõtted ei tohiks saada toetust, edendama peaks vaid loovaid kunste ja kirjandust.
*Maksustada tõlkekirjandus

Lugupeetud Johannes Barbarus

Aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus pole oluliselt parem, kui see oli tol ajal. Tundub, justkui poleks tänapäeva luuletajatel-kunstnikel millestki inspiratsiooni ammutada ning seetõttu kasutavad nad vanu ja juba kulunud motiive ja ideesid. Võib-olla oli kultuurielu õitseaeg paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus ning rahval oli, millest kirjutada, laulda, ühesõnaga - kultuuri edendada. Kuid ma ei leia, et võrreldes tolle ajaga (umbes 20 aastat tagasi) oleks tänapäeva Eestis loodud midagi, mis jääks edaspidises maailmapildis püsima. Kultuur Eesti pinnal on küll 1920ndatest saati arenenud ja uuenenud euroopaliku suuna poole, kuid mingil hetkel jäi see areng seisma. Olen arvamusel, et eesti rahvas tahab pigem hoida kinni minevikust, kui mõelda tulevikule.
Küll aga võib tuua välja olulise uuenduse aspekti luules - tänapäeval kirjutatakse luulet palju vabamalt ning oluliselt kritiseerivamalt (poliitika). Ühiskonna suhtes ollakse kriitilised ja valitseb sõnavabadus, seega autor võib öelda seda, mida ta tahab.

Tänapäeva kultuuritegelased:
A. Kivirähk, J. Tätte, J. Kaplinski, Contra, M. Juur, M. Kivastik,

J. Barbarus "Meie kirjanduslooline status quo"

Barbarus on arvamusel, et ajalehed olid täis igasugu muud rämpsu ja ebaolulist prahti, aga mitte väärtuslikku kirjandust. Tema sõnul on ajalehed sisutud. Kuid mitte ainult ajakirjandus, vaid ka kirjandusettevõtted on n-ö vaimse tühjusega eesmärgitud asutused. Kirjanduslikud huvid pole mitte rahva kultuuri edendamise eesmärgiga, vaid pigem on huvi raha vastu.
Luulest arvab Barbarus, et eesmärk pole mitte tulevastele põlvedele kirjutada luuletusi ning nõnda kuulsaks saada, vaid vaja on luulet edasi viia, arendada, uuendada. Oleks igav lugeda ühte ja sama kordavat luulet, mida on juba aastaid kirjutatud - seega peaks luulet laiendama välja isiku ja rahvuse ruumist. On vale arusaam, et luule peaks olema meelelahutuslik. See, kes kirjutab luulet, on ühtlasi ehitaja, kes loob tulevikku.