Inimese hing on keeruline ja sügava sisuga ning inimese välimine pool on allutatud geomeetrilistele reeglitele. Inimese sisemine keerukus ilmneb, tuleb välja tema näojoonte geomeetrias ja korrapärasuses.
PERPENDIKULAARNE
Barbarus sõnastab oma ellusuhtumist millegi ristumisega, tema nägemus maailmast justkui ristub kõige muu välise ja füüsilisega. Maailm tema ümber on kui geomeetriliste kujundite kogum, tema silmanägemine ristub sellega.
Minu vaade on perpendikulaarne ymbrusele hulktahulisele, paljupinna- lisele,
HORIZONTAALNE
SIRGJOONELINE
YRGELEMENDID
Võrldeb maailma kui geomeetriliste vormide kogu, ehk et maailm oli alguses sisutühi ja hingetu, ümbritsetud kindla piirjoone ja vormiga.
Kubism - Kubistid loobusid kehtivast kolmemõõtmelisuse reeglist. Primitiivskulptuuridelt õpiti vormide lihtsustamist ning püüdu näidata, mida mingist objektist teatakse, mitte seda, mis temast mingist kindlast vaatepunktist näha on./.../säilitab mingil määral loodusliku motiivi, kuid nende ainetering on piiratud – majad, puud, natüürmordid nõude, muusikariistade jms., millel oli küllalt kindel geomeetriline vorm. /.../
pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kubistid hakkisid maali tükkideks, et „...saada ehituskive, millest püstitatakse uus ehitis – pilt“ (Picasso).
August Anni "Geomeetrilisest inimesest"
jõuab Barbaruski mingi moraalse "uuestisünnini" ja püüab Tarapiita–aegses neljandas kogus, "Vahekorrad", otse süstemaatiliselt kindlaks määrata, "välja laulda" kõik oma suhted olevikuga, tulevikuga, oma isikuga, sotsiaal-eluga ja selle "kodanlise elemendiga", isamaaga, naisega jne.
){kind=link}
No comments:
Post a Comment