Maha lüüriline šokolaad!

Manifest - riigijuhi avalik pöördumine rahva poole (poliitilise sisuga).

Nukker peni - H e n r i k V i s n a p u u, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega! See vanaemalik muusa on ikkagi ja ainult shokolaad! On ülim aeg loobuda mängust ja Issandast. Sest kärvand on see Issand ja surnud Kristus, Jumala tall, kelle poole palvetad asjata kallil ajal. Ära tardu traagilisse poosi tema tühja palge ette, aita iseennast inimene! Ära tee ripatspiitsa shesti olematuse poole! Enam aja julmust, jõhkrust, kiirust, ruttu ja tormamist! Enam otsustust isikusse, mis sul kahe ääretuse vahel kõrgub siia sinna, kui lest tormides. Maapind kanna alla, selg sirgeks, lõug püsti! Ära ole nutunaine, kes ahastab tilga vere pärast! Sest maksab ainult see, mis on rõõsa verega lunastet, püsima ainult see, mis tulega ja surmaga ostet! Enam e l u, mitte ainult nuttu, enam paatost, mitte ainult musta ahastust! Kui kogu maailm kisendab, näita teed, mis viib välja ääretumast ahastuse merest; kui maailm ja elav liha karjub meeleheites, ulata talle kätte lohutuste õlekõrs! Kui sa seda ei jõua, ära nimeta end prohvetiks, ära tee prohvetlikku poosi, kui sinus ei ole prohveti tuld ja needust! Ära mängi selle raske nimega, kui sus endas on paatoseta nutt ja sireli-sireli! Võta kulmult poosimonookel ja ava omad laud nägema kõike lihase silmaga! Välja enesest, esemete keskelle!
Maha poos!


Henrik Visnapuu - ära lase ennast juhtida Jumalal, vaid otsusta enda eest ise ja tee oma valikud. Jumal ei ole see, kelle poole peaks pöörduma raskel ajal ning Jumalast sõltuma jääda oleks äärmiselt vale. Ole tugev ja kahe jalaga maa peal ning näe elu oma silmade läbi.


Albert Kivikas tahab üldiselt öelda kirjanikele, et nad ei looks kirjandust n-ö šokolaadi põhimõttel, s.t et nad ei kirjutaks suvalist ja umbkaudset kirjandust, vaid pakuks lugejaile konkreetset ja tugevat loomingut. Ta ei salli, kui hoitakse kinni minevikust selle asemel, et vaadata tulevikku. Samuti taunib Kivikas müütide ja fantaasialugude loomist. Tema põhimõtteks on, et maailma tuleks näha läbi oma silmade, mitte hoida kinni Jumalast ja tema tahtest.

Kirjandus peaks olema midagi muud kui müüt ja fantaasia

Mina arvan, et kirjanduse oluline osa on kahtemata lisaks realistlikule suunale ka müüdid ja fantaasiad. Kuid sellegipoolest muutuks kirjandus igavaks, kui see oleks täidetud vaid väljamõeldud lugude ja fantaasiaküllaste jutustustega (kuigi nii mõnegi inimese jaoks on kirjandus n-ö põgenemine reaalsusest). See poleks enam kirjandus, kui raamatupoe lettidelt vaataks vastu vaid "Sõrmuste isand" ja muud, küll hästi müüvad, kuid siiski fantaasiapõhised teosed. Sellist olukorda võiks nimetada laste meelelahutuseks. Usun, et kirjanduslikud teemad peaksid kindlasti olema veel ajalugu, ühiskondlikud probleemid ja olukorrad (rassism, terror...), psühholoogia ja teadus. Need on teemad, mis harivad ja mis kõige tähtsam - arutlevad tänapäeva maailma probleemide üle ja leiavad ka lahendusi. Sest mis seal salata: maailm on täis ebavõrdsust ja problemaatilisi seiku, ning vaid müüdid sellist olukorda kaugeltki ei paranda.

Fr.Tuglase arvamus

Tuglas arvab, et "Lendavad sead" on huvitav, lopsakasõnaline ja fantaasiarikas fraaside kogu. Ta peab Kivikat andekaks, värskeks suunaks vaeses proosas. Tuglase tsitaat "Lendavate sigade" kommentaariks:

"Kas pole see kaunis kirjanduslik vinjett, täis rõõska, noort värsket luulet, mis puhtana loomisnebuloosast koorub? Mis leiaksite ta kõrvale ilma suurema otsimiseta Eesti lobisevas, paljusõnalises ja tühises laastukirjanduses?"

Albert Kivikas ja "Lendavad sead"

A. Kivikas - proosakirjanik. Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga.

Kujundus "Lendaval seal":

Kokkuvõte ERNI kursusest

Perioodi algul kirjutasin:
Ennustan, et 20ndate aastate kirjanduse teemad olid..

*...maailmasõda ning selle tagajärjed ja võimalikud tuleviku väljavaated

*...armastus (klassika)
*...turumajanduse ja kunstiloome kokkusobitamine
Nüüd olen aru saanud, et...:
20ndate kirjandus rääkis kõigest muust kui ülalmainitutest. Kuigi maailmasõja teema tuli aeg-ajalt sisse, varieerusid 20ndate alguse kirjanduse teemad siiski muudel maadel. Palju tuli teemaks kahekümnendate aastate NAINE ning tema elu ja kohustused. Samuti oli üheks teemaks EESTI KIRJANDUSE SEISUAEG, kus loodi rohkem kollast ajakirjandust kui ajaloolist ja auväärset kirjandust.
Lisaks nendele oli oluliseks teemaks ka MAAELU ja peremehe/perenaise elu talus. Tänu paralleelselt jooksvale teisele kirjanduskursusele, kus lugesime muuseas "Tõe ja õiguse" esimest osa, sain üsna selge pildi tolle aja talu elust ning kuidas on perekonna omavahelised suhted muutunud võrreldes tänapäevaga.
Üheks teemaks oli ka KURATLIKKUS JA JUMALIKKUS, mille kohta lugesime paar teksti ja kirjutasime essee, seega sain taas ühe teema enda jaoks selgemaks teha.

Kultuuriministri vastus Adsonile:

Tere Arthur Adson

Pean väga lugu teie arvamusloost seoses kultuuri edendamisega ning olen sellele sügavalt järele mõelnud. Teie kirjutises on väga julgeid ja väljavaatlikke seisukohti, mis kõik seisavad kindlalt selle eest, et kultuurielu Eestis areneks. Küll aga peab tõdema, et nii mõnedki teie poolt toodud ettepanekud on absurdsed ja ebavajalikud ning jätavad mulje, justkui sooviksite te kehtestada Eestile meelelahutusliku vabaduse tsensuuri. Kõik peaks olema rangelt teaduslik ja hariv, ruumi ei jäeta isegi spordivõistluste toetusele. Mul tekib küsimus, kas selline teguviis tingimata soodustab kultuuri arengut või süvendab see hoopis rahva masendust? Arvan, et teie soovitusi peaks tingimata hoolikalt üle vaatama ning kahtlemata tuleks nendega arvestada, kuid ma ei usu, et kõiki teie poolt välja toodud teguviise rangelt rakendatakse.

Tervitades,
Kultuuriminister

Artur Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks

* TOLL: Tuleks kaitsta kunste n-ö pahade võistlejate eest, kes kogu turu hõivavad. Nt panna kinni meelelahutuslikud kinod ning alles jätta vaid teaduslikud, haridust andvad kinod. Tuleks keelata tsirkused ja muud "tingeltangelid".
*Mitte teha maksuta reklaami "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele
*Mitte tuua näitlejatruppi sisse välismaalt
*Ajaviitelised ettevõtted ei tohiks saada toetust, edendama peaks vaid loovaid kunste ja kirjandust.
*Maksustada tõlkekirjandus

Lugupeetud Johannes Barbarus

Aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus pole oluliselt parem, kui see oli tol ajal. Tundub, justkui poleks tänapäeva luuletajatel-kunstnikel millestki inspiratsiooni ammutada ning seetõttu kasutavad nad vanu ja juba kulunud motiive ja ideesid. Võib-olla oli kultuurielu õitseaeg paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus ning rahval oli, millest kirjutada, laulda, ühesõnaga - kultuuri edendada. Kuid ma ei leia, et võrreldes tolle ajaga (umbes 20 aastat tagasi) oleks tänapäeva Eestis loodud midagi, mis jääks edaspidises maailmapildis püsima. Kultuur Eesti pinnal on küll 1920ndatest saati arenenud ja uuenenud euroopaliku suuna poole, kuid mingil hetkel jäi see areng seisma. Olen arvamusel, et eesti rahvas tahab pigem hoida kinni minevikust, kui mõelda tulevikule.
Küll aga võib tuua välja olulise uuenduse aspekti luules - tänapäeval kirjutatakse luulet palju vabamalt ning oluliselt kritiseerivamalt (poliitika). Ühiskonna suhtes ollakse kriitilised ja valitseb sõnavabadus, seega autor võib öelda seda, mida ta tahab.

Tänapäeva kultuuritegelased:
A. Kivirähk, J. Tätte, J. Kaplinski, Contra, M. Juur, M. Kivastik,

J. Barbarus "Meie kirjanduslooline status quo"

Barbarus on arvamusel, et ajalehed olid täis igasugu muud rämpsu ja ebaolulist prahti, aga mitte väärtuslikku kirjandust. Tema sõnul on ajalehed sisutud. Kuid mitte ainult ajakirjandus, vaid ka kirjandusettevõtted on n-ö vaimse tühjusega eesmärgitud asutused. Kirjanduslikud huvid pole mitte rahva kultuuri edendamise eesmärgiga, vaid pigem on huvi raha vastu.
Luulest arvab Barbarus, et eesmärk pole mitte tulevastele põlvedele kirjutada luuletusi ning nõnda kuulsaks saada, vaid vaja on luulet edasi viia, arendada, uuendada. Oleks igav lugeda ühte ja sama kordavat luulet, mida on juba aastaid kirjutatud - seega peaks luulet laiendama välja isiku ja rahvuse ruumist. On vale arusaam, et luule peaks olema meelelahutuslik. See, kes kirjutab luulet, on ühtlasi ehitaja, kes loob tulevikku.