Lugupeetud Johannes Barbarus

Aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus pole oluliselt parem, kui see oli tol ajal. Tundub, justkui poleks tänapäeva luuletajatel-kunstnikel millestki inspiratsiooni ammutada ning seetõttu kasutavad nad vanu ja juba kulunud motiive ja ideesid. Võib-olla oli kultuurielu õitseaeg paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus ning rahval oli, millest kirjutada, laulda, ühesõnaga - kultuuri edendada. Kuid ma ei leia, et võrreldes tolle ajaga (umbes 20 aastat tagasi) oleks tänapäeva Eestis loodud midagi, mis jääks edaspidises maailmapildis püsima. Kultuur Eesti pinnal on küll 1920ndatest saati arenenud ja uuenenud euroopaliku suuna poole, kuid mingil hetkel jäi see areng seisma. Olen arvamusel, et eesti rahvas tahab pigem hoida kinni minevikust, kui mõelda tulevikule.
Küll aga võib tuua välja olulise uuenduse aspekti luules - tänapäeval kirjutatakse luulet palju vabamalt ning oluliselt kritiseerivamalt (poliitika). Ühiskonna suhtes ollakse kriitilised ja valitseb sõnavabadus, seega autor võib öelda seda, mida ta tahab.

Tänapäeva kultuuritegelased:
A. Kivirähk, J. Tätte, J. Kaplinski, Contra, M. Juur, M. Kivastik,